Ivanoskoroona 2025
Ivanoskoroona on Setomaal ja idapoolsetes kogukondades au sees hoitud tähtpäev, milles põimuvad Ristija Johannese märtrisurma mälestamine ning põline talutööde kalender. Päeva saatsid ranged analoogiamaagilised toidutavad ja tööseisakud, mille kõrval peeti oluliseks ka kirmasele kogunemist ja sügistööde tähtaegadest kinnipidamist. Sellest artiklist saab põhjaliku ülevaate ivanoskoroona usulistest juurtest, sellega kaasnenud keeldudest, rukkikülvi tavadest ning külaelu koosviibimistest.
Millal on ivanoskoroona 2025?
Ivanoskoroona on eri aastatel samal kuupäeval - 29. augustil.
2025. aastal on ivanoskoroona reedel, 29.08.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kiriklik taust ja Ristija Johannese hukkamise mälestamine
Ivanoskoroona usuline sisu pärineb Uue Testamendi sündmustest, mil kuningas Herodes laskis Salome nõudmisel hukata Ristija Johannese ning tuua tema maharaiutud pea vaagnal peosaali. Õigeusu kirikukalendris kannab see päev Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäeva nime. Püha tõsidust ja märtriohvrit rõhutatakse kirikus erilise rangusega: tegemist on range paastupäevaga, mil loobutakse lihast, piimasaadustest ja kalast ning keskendutakse palvele ja meeleparandusele.
Rahvasuus hakati seda päeva kutsuma ivanoskoroonaks või paastu-jaaniks (vene traditsioonis Ivan Postnõi). Kiriklikud talitused ja pühaku traagiline saatus lõid aluse rahvapärastele uskumustele, kus pühaku märtriohtralt kaotatud elu tekitas sügavat aukartust ning nõudis igapäevases käitumises erilist vaoshoitust ja pühaduse austamist.
Toidukombed ja analoogiamaagilised keelud
Kuna pühaku surm oli seotud pea maharaiumisega, kujunes rahvapärimuses välja hulk rangeid analoogiamaagial põhinevaid keelde. Ivanoskoroonal välditi terariistade ja eriti nugade kasutamist. Leiba ei tohtinud noaga viilutada, vaid seda murti kätega, ning igasugust lõikamist peeti patuks ja halva ende esilekutsumiseks. Samuti ei söödud toitu ümmargustelt vaagnatelt ega taldrikutelt, sest see meenutas alust, millel Johannese pea valitsejale toodi.
Eriti rangelt hoiduti ümmarguste viljade söömisest ja purustamisest. Lauale ei tohtinud panna terveid kapsapäid, kaalikaid, sibulaid ega ümmargusi õunu, kuna nende vorm sümboliseeris maharaiutud pead. Lisaks hoiduti punast värvi toitudest, näiteks peetidest või punastest marjadest, mida seostati märtriverega. Toiduvalmistamine pidi olema äärmiselt lihtne ning toit ei tohtinud nõuda hakkimist ega keerulist tükeldamist.
Rukkikülv ja sügisese põllumajanduse tähis
Talupoja aastaringis märkis ivanoskoroona üht olulisemat sügistööde tähtaega – rukkikülvi aega. Setomaal ja naaberaladel peeti seda päeva kindlaks pidepunktiks, mille järgi hinnati külvitööde edenemist. Usuti, et selleks ajaks pidi talirukis olema kas juba külvatud või vähemalt suurem osa seemnest maas, et orased jõuaksid enne sügiskülmade ja öökülmade tulekut korralikult võrsuda ja juurduda.
Päeva tunti ka õunapühana, sest augusti lõpp tõi aedadesse uue saagi valmimise. Kuigi ivanoskoroonal kehtisid viljade lõikamisele piirangud, tähistas see laiemalt viljalõikuse lõpujärku ja sügisandide kättesaadavaks muutumist. Looduse märkide jälgimine sel päeval andis talunikele vihjeid eelseisva sügise kestuse ja talve tuleku kiiruse kohta.
Töökeeld ja kirmased kogukonnaelus
Püha austamiseks kehtis ivanoskoroonal laialdane töökeeld. Põllutööd pandi seisma ning usuti, et sel päeval tehtud raske füüsiline töö ei too õnnistust, vaid võib hoopis põllusaagi rikkuda või perele õnnetust tuua. Metsas puude langetamine või maaharimine oli rangelt taunitav, mis andis põlluharijatele kiirel viljakoristusperioodil vajaliku hingetõmbepäeva.
Pärast kiriklikku teenistust oli Setomaa külades tavaks koguneda kirmasele. Kirmas tõi kokku naaberkülade elanikud, sugulased ja tuttavad, et vahetada uudiseid ja tunda rõõmu ühisest ajast enne rasket sügistööde lõpusirget. Ehkki kiriklikult oli tegemist vaoshoitud paastupäevaga, põimusid kirmasel kogukondlik suhtlemine, traditsiooniline laul ja külalislahkus, kinnistades ivanoskoroona rolli elava rahvakultuuri osana.